Millist piimapakki Sina eelistad? Eestis saab valida tetra- ja kilepakendi vahel, samas kui Ameerikas seisneb küsimus hoopis tetrapakki ja plastpudelisse villitud piima vahel. Nõukogude ajal kasutati Eestis hoopiski klaaspudeleid. On hea küsimus, milline variat on loodussõbralikem.
Eesti inimene on enamjaolt kilepiima inimene, samas kui Ameerikas seda üldse ei tuntagi. Suurbritannias hakkas piimatootja Waitrose müüma kilepiima kui ökosõbralikku toodet, väites, et nii kulub 75% vähem plastmassi võrreldes plastpudeliga ning on samuti odavam. Paraku kuulus toode läbikukkumisele, kuna tarbijad eelistasid siiski mugavamat plastpudelipiima.
Pean mainima, et kilepiima tarvitatakse väga erinevaid, isegi hämmastavaid mooduseid pidi. Ühed panevad kilepiima spetsiaalse plastikust kannu sisse, teised valavad ümber klaaskannu, kolmandad – see kõige hämmastav viis – nemad asetavad kilepiima lahtiselt külmikuukse riiulile. Milline julgustükk, ütleksin ma.
Kilepiima plussiks on tema odavus (ligi 2 kr odavam võrreldes tetrapakipiimaga), mis suuremal tarbimisel teeb kokku märkimisväärse summa. Peale selle võtab kilepakend prügikastis kordades vähem ruumi. Samas on raske öelda, kumb neist on loodussõbralikum. Võib ju mõelda, et tetrapakend on küll pealtnäha paber, aga siiski seestpoolt kiletatud, rääkimata moodsast plastikkorgist.
Peeter Eek, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja, selgitab Grotezole, kuidas tetrapaki ümbertöötlemine toimib: „Komposiitpakendi (ehk tetrapaki) ringlussevõtt toimub üsna standardselt muu kartongiga – st see purustakse, seejärel leotatakse tugeva segamisega kuumas vees, kuni tselluloososa kilest täielikult eraldub, tselluloosi osa läheb süsteemist edasi vedelas faasis, kile jms võõrised sõelutakse välja. Kuna joogikartongides kasutatakse vaid otse puidust toodetud tselluloosi, siis on tegemis n.ö. pika kiuga, mis on ringlussevõtul veel väga väärtuslik. Küsimus on selles, et tselluloosikiud muutub korduval ringlussevõtul pidevalt lühemaks, kuni sellest toodetav mass (paber, kartong) enam õieti koos ei seisa või siis sobibki vaid pehmeks paberiks (tualettpbar, käterätt), mis enam materjalina ringlussevõttu tagasi ei tule.” Keskmiseks ringlussevõtukordade arvuks antakse 6-7, millele järgneb paratamatult põletamine, komposteerimine või (meil siiani) ka ladestamine.
Peeter Eek sõnab veel, et siiski ei tegele mitte kõik paberi ringlussevõtu tehased tehnoloogiliselt komposiitpakenditega, kuna see vajab lisainvesteeringuid, võrreldes tavalise kartongiga. Seepärast peab nende käitlemise eest üldiselt peale maksma, mistõttu ka Eesti
pakendiorganisatsioonid sellega väga tegeleda ei soovi.
Jäätmete taaskasutamise osatähtsus kogu jäätmetekkes peab 2005. aasta baastasemelt tõusma klaasi puhul 53%-ilt 60%-ni, plastiku puhul 36%-ilt 40%-ni ja paberi puhul 45%-ilt 50%-ni. Alates 2003. aastast taaskasutusse jõudvate pakendijäätmete kogused on kasvanud hüppeliselt. Kui 2001. aastal jõudis taaskasutusse 12% kogu aasta jooksul hinnanguliselt tekkinud pakendijäätmetest, siis 2006. aastal juba 50%. (Keskkonnainfo). See oli loogiliseks vastukaaluks faktile, et ajavahemikul 2001-2007 on pakendijäätmete tekkekogus suurenenud 46%, jõudes 2007. aastal ligikaudu 162 tuhande tonnini aastas. (Keskkonnainfo)
Eelnevast järeldub, et klaasi töödeldakse ümber rohkem kui pakendijäätmeid. Võib arvata, et klaaspudelites piim, nagu eksisteeris nõukogude ajal, oleks siiski kõige loodussõbralikum piimapakend, kuna klaasi tooraine pärineb loodusest, plastiku näol on aga tegu keemiatootega, lisaks on seda teostatud ka oluliselt kauem kui pakendijäätmete ümbertöötlemist. Muidugi on piimapudelit poest koju kanda ka raskem, kuna klaas kaalub rohkem. Aga võimalus ökosõpradele võiks ju olla. Samuti oleks see ka omamoodi retrohõnguline turundusviis.
Saada Kommentaar