Rootslaste ja eestlaste kombed ja söömisharjumused on üpris erinevad. Fika, leiva kallidus, sügavkülma olulisus jm, sellest saab lugeda järgnevalt.
Iga vähegi intelligentne inimene, kes Rootsist midagigi teab, peaks teadma ka, mis on fika. Võiks öelda, et see on Rootsit ja rootslasi kõige paremini iseloomustav sõna, kuna see hõlmab kogu rahvastikku, võiks isegi öelda, et see on osake kultuurist. Fika on igapäevane vaat et kohustuslik vahepala, mis koosneb kohvist, teest või mahlast ning küpsistest, koogist või võileivast. Näib, et fika on Rootsis kogu aeg, nagu fiesta, siesta ja manjana Hispaanias. Kui see parasjagu käimas pole, siis on vähemastu jutt, et “ska vi ta en fika?” ehk “kas teeme nüüd fika?” Fika on siin enamasti 3 korda päevas. Kl 10-11 aeg, pealelõunal kl 15 paiku ja õhtul u kl 20 aeg, arvestades seda, et lõuna on kl 12 ja õhtusöök enamasti kl 17. Õhtune fika koosneb enamasti võileibadest, et magama minnes ikka kõht tühi poleks.
Tegelikult on rootslased Euroopa kõige suuremad kohvisõbrad. Eks see seletab ka fika tähtsust nende elus. Aga Eestis pole mingit fikat ega sõnagi, mida võiks üks-üheselt tõlkida. Ei tehta ju Eestis tavaliselt kohvijoomisest nii suurt numbrit. Raske öelda isegi, kui palju eestlased kohvi joovad. Igatahes on tee viimastel aastatel kohvi populaarsust märgatavalt vähendanud. Aga minu arvates on kahju, et Eestis sellist fika traditsiooni pole. Ausalt, see saab armasaks, kui ära harjud. Pealegi, hea puhkepaus tööajal ning aeg lõõgastuseks.
Kõige kallim toiduaine, mis Rootsis eestlaste jaoks on, on leib. See maksab 18 – 30 SEKi ehk praeguse kursi kohaselt (mis on meie jaoks tunduvamalt meeldivamaks muutunud, s.o 1 SEK = 1.55 EEKi) 28 – 46 EEKi ühe leivapätsi eest (kuigi olen küll ainult viilutatud variante kohanud). Pole siis ime, et rootslased toidu kõrvale leiba ei söö! Leib ja sai on ikka fika pärusmaa. Olles rootslastel külas, tundsin esimestel toidukordadel lausa puudust, aga inimene harjub ju kõigega. Nüüd ei söö ma ka ise toitu valmistades leiba söögi kõrvale. Rootsis elades lihtsalt läheb kõik automaatselt Rootsi kommete järgi.
Rootslastel on väga palju toitu sügavkülmas. Ka leiva tavaline asukoht kodus on jääkapp. Kuigi Eestimaal pole ma kellelgi leiba sügavkülmas näinud ega hoia ka ise, siis siin rändasid leivad ka minul ilma pikemalt mõtlemata jääkappi – nagu täiesti normaalne nähe. Samamoodi tegutsesin ka Eestist kaasa võetud juustu ja singiga, kuna muidu oleksid nad lihtsalt realiseerimisaja ületanud ja halvaks läinud. Nüüd söön juba mitu nädalat vana leiba, mis on pärast rösteris ülessoojendamist otsekui ahjust tulnud. Isegi parem kui värske leib, kuna on omandanud mõnusa väheke krõbeda kooriku. Aga juustu pole ilmselt kõige targem sügavkülma panna, kuna viilutatud juustu viilud on nüüd üksteise küljes kinni ja noaga surkides on vaid pudi taga. Aga sink on omadega taas igati ok, mis sellest, et jääkapis vahepeal täiesti teist välimust omas. Rootslased hoiavad ka liha sügavkülmas, eriti siis, kui nad on selle mitte poest, vaid kuskilt mujalt saanud, nt põdraliha, (mida siin üllatavalt palju süüakse,) kellegi tuttava jahimehe käest.
Mulle näib, et rootslased tegelevad toiduvalmistamisega rohkem kui Eesti inimesed. Võib-olla sellepärast, et poodides valmistoitu ei müüda ja väljas söömine on kallis. Isegi hamburgerieine taldrikul maksab vähemalt 59 SEKi. Ka söömine näikse käivat konkreetstel kellaaegadel, Eestis sageli, kuidas juhtub. Eks see ole paljuski seotud ka sellega, et rootslastel on kõik alati korralikult planeeritud ja organiseeritud, Eestis aga eksisteerib kõiges palju enam spontaansust.
Saada Kommentaar