Millist piimapakki Sina eelistad? Eestis saab valida tetra- ja kilepakendi vahel, samas kui Ameerikas seisneb küsimus hoopis tetrapakki ja plastpudelisse villitud piima vahel. Nõukogude ajal kasutati Eestis hoopiski klaaspudeleid. On hea küsimus, milline variat on loodussõbralikem.

Eesti inimene on enamjaolt kilepiima inimene, samas kui Ameerikas seda üldse ei tuntagi. Suurbritannias hakkas piimatootja Waitrose müüma kilepiima kui ökosõbralikku toodet, väites, et nii kulub 75% vähem plastmassi võrreldes plastpudeliga ning on samuti odavam. Paraku kuulus toode läbikukkumisele, kuna tarbijad eelistasid siiski mugavamat plastpudelipiima.

Pean mainima, et kilepiima tarvitatakse väga erinevaid, isegi hämmastavaid mooduseid pidi. Ühed panevad kilepiima spetsiaalse plastikust kannu sisse, teised valavad ümber klaaskannu, kolmandad – see kõige hämmastav viis – nemad asetavad kilepiima lahtiselt külmikuukse riiulile. Milline julgustükk, ütleksin ma.

Kilepiima plussiks on tema odavus (ligi 2 kr odavam võrreldes tetrapakipiimaga), mis suuremal tarbimisel teeb kokku märkimisväärse summa. Peale selle võtab kilepakend prügikastis kordades vähem ruumi. Samas on raske öelda, kumb neist on loodussõbralikum. Võib ju mõelda, et tetrapakend on küll pealtnäha paber, aga siiski seestpoolt kiletatud, rääkimata moodsast plastikkorgist.

Peeter Eek, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja, selgitab Grotezole, kuidas tetrapaki ümbertöötlemine toimib: „Komposiitpakendi (ehk tetrapaki) ringlussevõtt toimub üsna standardselt muu kartongiga – st see purustakse, seejärel leotatakse tugeva segamisega kuumas vees, kuni tselluloososa kilest täielikult eraldub, tselluloosi osa läheb süsteemist edasi vedelas faasis, kile jms võõrised sõelutakse välja. Kuna joogikartongides kasutatakse vaid otse puidust toodetud tselluloosi, siis on tegemis n.ö. pika kiuga, mis on ringlussevõtul veel väga väärtuslik. Küsimus on selles, et tselluloosikiud muutub korduval ringlussevõtul pidevalt lühemaks, kuni sellest toodetav mass (paber, kartong) enam õieti koos ei seisa või siis sobibki vaid pehmeks paberiks (tualettpbar, käterätt), mis enam materjalina ringlussevõttu tagasi ei tule.” Keskmiseks ringlussevõtukordade arvuks antakse 6-7, millele järgneb paratamatult põletamine, komposteerimine või (meil siiani) ka ladestamine.

Peeter Eek sõnab veel, et siiski ei tegele mitte kõik paberi ringlussevõtu tehased tehnoloogiliselt komposiitpakenditega, kuna see vajab lisainvesteeringuid, võrreldes tavalise kartongiga. Seepärast peab nende käitlemise eest üldiselt peale maksma, mistõttu ka Eesti
pakendiorganisatsioonid sellega väga tegeleda ei soovi.

Jäätmete taaskasutamise osatähtsus kogu jäätmetekkes peab 2005. aasta baastasemelt tõusma klaasi puhul 53%-ilt 60%-ni, plastiku puhul 36%-ilt 40%-ni ja paberi puhul 45%-ilt 50%-ni. Alates 2003. aastast taaskasutusse jõudvate pakendijäätmete kogused on kasvanud hüppeliselt. Kui 2001. aastal jõudis taaskasutusse 12% kogu aasta jooksul hinnanguliselt tekkinud pakendijäätmetest, siis 2006. aastal juba 50%. (Keskkonnainfo). See oli loogiliseks vastukaaluks faktile, et ajavahemikul 2001-2007 on pakendijäätmete tekkekogus suurenenud 46%, jõudes 2007. aastal ligikaudu 162 tuhande tonnini aastas. (Keskkonnainfo)

Eelnevast järeldub, et klaasi töödeldakse ümber rohkem kui pakendijäätmeid. Võib arvata, et klaaspudelites piim, nagu eksisteeris nõukogude ajal, oleks siiski kõige loodussõbralikum piimapakend, kuna klaasi tooraine pärineb loodusest, plastiku näol on aga tegu keemiatootega, lisaks on seda teostatud ka oluliselt kauem kui pakendijäätmete ümbertöötlemist. Muidugi on piimapudelit poest koju kanda ka raskem, kuna klaas kaalub rohkem. Aga võimalus ökosõpradele võiks ju olla. Samuti oleks see ka omamoodi retrohõnguline turundusviis.

Külm karboniseeritud vesi keset lõõskavat päikest ja kuumust. Ei ütleks ära? Palavaga tundub külm mullivesi paremini jahutavat, samas läheb see poest ostes kalliks maksma, kui muidu oled harjunud kraanivett jooma. Mullivett ei pea tingimata poest ostma, seda võib ka ise kodus teha.

Gaseeritud jookide armsastajale on kodune mulliveemasin nagu taeva õnnistus. Sellega saab teha mullivett ning lisades tsipa siirupit saab valmistada kerge maitsega vett, samuti ka limonaade. Ise limonaadi tehes hoiab hulga raha kokku, samuti tuleb jook ka hulga kalorivaesem, sisaldab vähem suhkrut ning on tervislikum. Võimalus kodus iga kell limpsi valmistada on ilmselt paljude laste unistus.

Milleks mullivesi? Kui kodune kraanivesi oma maitselt just ei hiilga, siis karboniseerimine parandab vee maitset, taoline vesi ergutab seedimist ning soodustab toitainete imendumist.

Mulliveemasin töötab ilma elektrita, mistõttu saab seda kergesti kaasa võtta õue. Mootoriks on vaid gaasiballoon. Vajutades nupule, lasedki mullid vette. Olenevalt, kui kaua näppu nupul hoiad, nõnda karboniseertud joogi saad. Masin on ilmselgelt tore vahend suvistel aiapidudel värskendava joogi valmistamiseks.

Soovitan masinat neile, kellele maitsevad gaseeritud joogid ning kellel on kodus joogiklõlbulik vesi. Liitritäie hind tuleb vaid 2.6 krooni (tulenevalt ballooni hinnast), mis on tunduvalt soodsam poest ostetavast. Peale selle läheb ostetud pudelist kiiresti gaas välja. Masin annab suurepärase võimaluse ära kasutada kõik ostetud limonaadide lõpud – teadagi on gaas limpsist kiire kaduma ning lõpp on mõttetu magus vesi, mida keegi ei taha. Lisades sellele ise gaseeritud vee, on limps nagu uus! Peale selle ei pea keegi enam pudeleid taarapunkti vedama…

Eestis mõni aeg tagasi korraldatud uuringust selgus, et veerand Eesti elanikkonnast ei ole laktoosi – ehk piimasuhkru talumatusest kuulnudki, samas kui geneetiliselt on laktoositalumatuse soodumus igal neljandal eestlasel! See lubab oletada, et paljud inimesed ei oska oma kõhuhädade põhjuseks laktoositalumatust kahtlustadagi.

Teleriekraanilt oleme juba pikka aega ja väga tihti näinud Valio reklaami, kus Tiit Sukk nägusid teeb, vaeveldes seedehäiretes, mis on tingitud laktoositalumatusest. Võib oletada, et see on üheks põhjuseks, miks eestlaste teadlikkus laktoositalumatusest on aasta-aastalt tõusnud. Olgem ausad, eriti informatsiooni selle kohta enne laiemalt ei liikunud. Pigem suhtuti piima kui vajalikku kaltsiumiallikasse, nüüd on aga jutt vastupidiseks muutunud: ei tohi enam piima toidu kõrvale juua, vaid kui üldse, siis eraldi toidukorrana.

Laktoositalumatus väljendub erinevate seedehäirete näol nagu ebamugavustunne, rohke gaaside teke, kõhupuhitus ja -lahtisus ning valuhood. Mõningatel juhtudel võivad esineda ka külmatunne ja higistamishoog.

Piimasuhkru talumatus pole haigus, vaid organismi seisund. Täiskasvanute laktoositalumatus on pärilik omadus, mis erineb rahvuseti, sõltudes muu hulgas inimeste toitumisharjumustest. Vanemaealistel esineb seda sagedamini kui noortel. Laktoositalumatus tekib siis, kui inimesel pole organismis piisavalt piimasuhkru lõhustamiseks vajalikku koeensüümi – laktaasi. Inimkutel on see ensüüm väga aktiivne, kuna piim on nende põhitoiduks, vanemaks saades laktaasi tootmine organismis lakkab.

Kaltsiumi saab ka mujalt kui piimast ja täiesti laktoosivabalt. Kergema hüpolaktaasia puhul võib süüa hapendatud piimatooteid nagu hapupiima, keefirit, jogurtit, kohupiima ja juustu. Nendes on piimhappebakterid laktoosi piimhappeks lagundanud ning sisaldavad seega väga vähe või üldse mitte laktoosi. Ja muidugi on saadaval laktoosivaba piima.

Kui inimene ei talu absoluutselt piima ega ka hapupiimatooteid, on head alternatiivid kaltsiumivarude täiendamiseks ka pähklid ja seemned, oad, apelsinid, brokoli ja sojatooted. Samas, saades kaltsiumi vaid taimsetest toiduainetest, on oluline tähele panna, et kaltsium ei saa imenduda ilma rasvlahustuva D-vitamiinita. Selleks on vaja kõrvale süüa nt kala (lõhet, makrelli, tuunikala) või muna või võtta hoopis õues päikest – nimelt on inimese organism võimeline ise päikeseenergiast tootma D-vitamiini.

Toiduained, millest tuleks tõsise probleemi korral põhimõtteliselt loobuda on järgmised: piim, kakao piimaga, jäätis, pett, piimakokteil, piimašokolaad ja piimapulbriga segatud pannkoogijahust valmistatud koogid. Toitumisspetsialistid soovitavad võtta ka laktaasikapsleid, mis kergendavad piimatoodete seedimist.

On tähelepanuväärne, et Eestis, kus rahva geneetiline laktoositalumatuse soodumus on nii kõrge, on piimatoodete valik ometi nii mitmekesine, suurem kui mujal Euroopas. Ja peale selle pannakse nende söömisele ka suurt rõhku!

Allikad:
Ida-Tallinna Keskhaigla patsiendi infoleht
Linnaleht
Tarbija24

Mahlasid on poodides tohutus valikus. Neid juues tuleks olla tähelepanelik ning valida hoolikalt, mida osta. Tuleks eelistada 100%-list mahla. Nektarid on küll tihtilugu odavamad, aga nendes on mahla sisaldus vaid 50% või isegi vähem. Peale selle on neisse lisatud ohtralt suhkrut.

Isegi kui tegu on 100%-lise täismahlaga, võib lugeda pakendilt, et lisatud on C-vitamiini. See on põhjustatud asjaolust, et töötlemisel kaob vilja enda C-vitamiin, mis seejärel kunstlikult taas lisatakse. Sellegipoolest on tegu naturaalse ja konservandivaba mahlaga. Tarbija24 Igasugune pakimahl kuumutatakse ja pastöriseeritakse, selleks et ta säiliks. Selles seisnebki 100%-lise täismahla ja värskelt pressitud mahla erinevus. Viimane säilib vaid paar päeva, see-eest on see aga palju antioksüdantiderikkam ning ühtlasi palju kasulikum. Värskelt pressitud mahlade imejõust saab lugeda siit.

Mahlalettidel on täismahlade kõrval veel nektareid ja mahlajooke, kuid nende mahlasisaldus ja seega ka tervislikkus on oluliselt väiksemad. Nende joomist tuleks piirata, kuna need sisaldavad palju suhkrut ning on kaudselt võrreldavad limonaadiga. Rootsis suhtutakse mõnes peres mahladesse nagu karastusjookidesse, mida võib juua vaid harva (nö laupäevajook), kuna see sisaldab liialt palju suhkrut ning suhkur on Rootsis aine, mida kardetakse. Parem mõte on mahla juua mõõdukalt ning pigem eelistada puuviljade söömist, samal ajal juues lihtsalt vett.

Hiinas läbi viidud uuringu kohaselt on inimestel, kes joovad nädalas 2 või enam portsjonit mahla või karastusjooki, 25% suurem tõenäosus haigestuda teist tüüpi diabeeti. Ka teise, 2008. aasta uuringu kohaselt suurendab mahlade liigne joomine diabeediriski, samal ajal kui puuviljade söömine seda riski vähendab. Nutrition Data

Viimase dekaadi jooksul on tee Eestis tugevasti oma populaarsust kasvatanud, saades tugevaks konkurendiks kohvile. Ilmselt paljude inimeste söögi- ja peolaual on kohv asendunud teega ning oleks kasulik teada ka täpsemalt, kuidas erinevaid teesorte juua, kaua lasta jooki tõmmata ja kui kuum peaks olema vesi.

Teesid on nelja sorti: valge, roheline, oolong ja must tee. Igaühele neist kehtib erinev vee teetemperatuur ning lisaks ka erinev tõmbamisaeg.

Kaua peaks laskma teel tõmmata?
Rohelisel teel tuleks lasta tõmmata 2-5 minutit, valgel 3 minutit, mustal 3-4 minutit ja punasel 5-6 minutit. Eestimaine tee aga nõuab oma 10 minutit tõmbamisaega. Tee tõmbamisajast sõltub nii tee maitse, aroom, värvus kui ka toime. Kolme minuti tee on ergutav, kuna selle ajaga on teelehtedest vette lahustunud vaid teiin, mistõttu tee on hele ja lahjema maitsega. Viie ja enama minuti tee on juba rahustava toimega, siis on joogi sisse jõudnud imbuda juba värv- ja parkained, mis mõjuvad rahustavalt mao- ja seedetraktile. Seega äratuskell tööle, kuna tihtipeale ununeb tee kaugelt liiga pikaks ajaks tõmbama ning soovitud ergutava toime asemel uinutatakse end veelgi. Peale selle, kui teed tehakse kannus, siis peaks selle ümber valama teise anumasse, et protsess ei jätkuks.

Kui tuline peaks olema vesi?
Erinevad teesordid tahavad erinevat veetemperatuuri, kuigi tihtipeale inimesed kasutavad lihtsalt keevat vett. Must tee tahab kõige kuumemat temperatuuri, s.o 95-100 kraadi. See-eest roheline tee nõuab kuumust 60-95 kraadi , olenevalt konkreetse tee omadustest. Valge tee jaoks piisab vaid 55-70-kraadisest veest, on ju see teesort juba ise nii õrn.

Kui palju peaks panema teepuru? Klassikaline reegel ütleb, et 1 teelusikas ühe tassi kohta.

Teepuru jaotatakse nelja kvaliteediklassi:
1. aste – leaf – terve lehe teed ehk lehtteed
2. aste – broken – murtud lehe teed
3. aste – fannings – väike teepuru viimasest sõelumisest
4. aste – dust – allesjäänud tolm

Teekotikeste sisse pakendatakse reeglina fannings- või dust-kategooriasse kuuluvat teepuru. ¾ teest tarbitakse maailmas nimelt kotikestes. Teegurmaani arsenali pakitee aga ei kuulu.

Must tee on korralikult töödeldud lõppresultaat, mille saamiseks lehte närbutatakse, fermenteeritakse, kuivatatakse ja lõigatakse. See on nagu surnud tee, mis ei tee halba, aga mitte ka head. Igati sobilik võileivakõrvaseks.

Roheline tee sisaldab palju rohkem parkhappeid ja kofeiini kui must tee, kuid samas on tema kofeiinisisaldus väiksem kui kohvil. Erinevalt kohvist ei häiri roheline tee maksa ja sapiteede talitlust ja selle ergutav toime kestab pikemat aega. Roheline tee stimuleerib seedimist, aitab allergia ning ülekaalulisuse korral, viib organismist välja mürke ja tugevdab veresoonkonda. Roheline tee on tunduvalt tõhusam antioksüdant kui näiteks viinamarjamahl või punane vein.

Allikad:
Õhtuleht
Äripäev