Seaduse järgi võib tootel märkida mahepõllumajandusele viitavaid märke vaid siis, kui vähemalt 95% selle sisust on mahe. Kasvõi tootjapoolne moosi või rosinate lisamine mahekohupiimale võib tootelt selle tiitli eemaldada, kuna nimetatud lisandid ei kuulu mahetoodangu hulka. Sellisel juhul ei tohi toote müüginimetuses viidata mahepõllumajandusele, vaid selle võib välja tuua toote koostisosade loetelus.

Tarbijad peaksid tähele panema, et inimeste teadvusesse ökotootjana kinnistunud tootja kõik tooted ei pruugi olla mahetooted. Eelnimetatud olukord võib tekkida siis, kui tootja valmistab nii tava- kui mahetoodangut, kuid reklaamib valdavalt oma maheprodukte. Tarbijale jääb bränd meelde mahetootjana, mis on ettevõttele muidugi igati kasulik. Seega peab tarbija olema tähelepanelik ja lugema toodete etikette, mitte pimesi usaldama brändi, sest toodetel, mil mahelogo puudub, ei pruugi tegelikult olla grammigi mahetoorainet.

Mahetoodang on tavatoodangust kallim, kuna mahetooraine kasvatamine ja logistika on kallim. Kehtib mastaabisääst, suures mahus on kaupa odavam liigutada kui väiketootjatel oma ökotooteid.

Mahetoit on tervislik, seal on rohkem vitamiine, antioksüdante ja organismile vajalikke mineraalaineid kui tavatoidus. Mahetoit ei sisalda organismile kahjulikke sünteetiliste taimekaitsevahendite jääke. Samuti pole mahetoidus pärilikult muundatud organisme (GMO) ega nende saadusi. Mahetoidus pole ka kunstlikke värv- ja lõhnaaineid ega pikaajalist säilimist soodustavaid aineid, mis võivad põhjustada inimesele mitmesuguseid tervisehäireid.

Uuringute andmetel kasvab mahetoodete turg igal aastal 10-15% ning mahepõllumajanduse osakaal ELi liikmesriikide toiduturul on aastatel 1997-2006 suurenenud 0,5%-lt 4%-le.

Mahetoode on tähistatud Eesti riikliku ökomärgi ja/või Euroopa Liidu mahelogoga. Uus Euroopa Liidu märk hakkas kehtima tänavu 1. juulist ning sellel on kujutatud helerohelisel taustal viisnurkadega ääristatud leheke. Vana, viljapeadega variant kehtib 1. juulini 2012. Selle ajani võib toote pakendil olla märgi asemel või lisaks sellele eesliide „öko” või „mahe” või mõisted nagu „mahepõllumajandus” ja „ökoloogiline põllumajandus”. Tootel, millel on ükskõik milline eeltoodud viide mahepõllumajandusele, peavad olema toote valmistaja andmed ja seda kontrollinud järelevalveasutuse kood. Asjas orienteerumine muutub lihtsamaks alates 1. juulist 2012, mil kõik Euroopa Liidu mahetooted hakkavad kandma ühtset lehekesemärki.

Teistest riikidest pärit mahetoit kannab reeglina sealset, kohalikku ökomärki. Erinevate riikide mahetoodangu logosid saab näha siit.

Rootsis on ökoteema nii in kui in olla saab. Peaaegu kõike on saadaval kahes valikus: tavalised ja ökovariandid, mis mõnevõrra kallimad. Võib arvata, et pool või isegi enamus elanikkonnast tarbib täiesti veendunult ökotooteid, peale selle sorteerib viimne kui üks hoolikalt prügi. Kui Te arvate, et Eestis on ökoloogilisus pead tõstnud, siis võrreldes Rootsiga on olukord Eestis täielikult lapsekingades.

Piim, munad, puuviljad, juurviljad, lihatooted… kõike leidub kahes valikus, odavamad tavatooted ja kallimad ökotooted. Mind kui suhteliselt ökokauget inimest paneb imestama, mis paneb inimesi ökotoodete eest kallimat hinda maksma. Vastuseid kohalikelt sain järgnevaid: loomad on paremini koheldud, taimi pole kahjulike ainetega pritsitud, arengumaades on makstud inimestele õiglast palka jms. (Rootslased tunnevad uskumatut suurt vastutust arengumaade heaolu ees, telerist tuleb pidevalt, pea kogu aeg vastavaid uudiseid ja dokfilme.) Ülikoolis võeti mind isegi rajalt maha ja tehti uurimistööd, kas inimesed ostavad ökoloogilist piima või tavalist ja miks. Vastasin, et ei, tavalist, sest ökopiim on pea 2 SEKi kallim, pealegi välimuselt on pakendid täpselt ühesugused. Ei usu, et maitsel mingit vahet on. Eestis eksisteerib nii mitmeski mõttes ainult üks piim – vaieldamatult enamtarvitatav 2,5%-line tavaline piim (rasvavabad piimad on vähetuntud). Rootsimaal saab peale öko- ja tavapiima valida veel 3%-lise, 1.5%-lise, 0.5%-lise ja 0.1%-lise piima vahel. Valik missugune. Aga tootja on neil kõikidel sama, vastupidiselt Eestile. P.S. kilepiima polegi.

Prügisorteerimine on Rootsis juba ammusest ajast sisse juurdunud ehk pole majapidamist, kus seda ei teostataks. Aastake paar tagasi üritati ka Eestis seda kommet meeleheitlikult ja käsu korras juurutada, lubati isegi trahve, aga sinnapaika see asi jäigi. Käis kampaaniana üle Eestimaa… Ei saa öelda, et see kokkuvõttes väga edukas oleks olnud. Inimene on ikka oma harjumuse ori ja paraku laisk pealekauba. Paljud tänini prügi sorteerivad?

Rootsis on korterelamute vahel spetstiaalsed magnetkaardiga avatavad miljöö- ehk prügimajakesed. Rootslased võtavad asja täie tõsidusega ehk pesevad isegi kõik pakendid enne äraviskamist puhtaks. Tüüpiline eestlane mõtleb raudselt, et miks ta peaks vee eest veel peale maksma ning pealegi oma kallist aega kulutama. Siin aga loputatakse üle kõik piima- ja hapupiimapakid, konservikarbid jms ning jäetakse siis ilusasti kraanikausi servale kuivama, enne kui paberkottidesse visatakse. Viimaseid on nimelt toas terve hunnik ehk 6 tükki vastavalt kategooriatele: pehme paber (ajalehed), papp-kartong, plastik, konservid, klaastaara ja raha eest tagastatavad plastikpudelid. Eestis aga juhtub enamasti, et vaid paber-papp ja taara sorteeritakse eraldi, ülejäänud läheb kõik ühte prügikasti. Küsimust tekitab aga see, mis vahet sel on, et biojäätmed kogutakse eraldi, kui seda tehakse nagunii kilekoti sisse ja seotakse sõlm pärast peale. Kas prügilates tõesti avatakse need kilekotid? Ei taha uskuda.