Töötukassa statistikas leidub paradoks: töötuks on end registreerinud massiliselt müüjaid-klienditeenindajaid, samal ajal, kui neid otsitakse tööle kõige enam. Kassapidaja amet pole kuigi populaarne. Probleem avaldub poodides tipptundidel pikkade kassajärjekordade näol. (Õhtuleht)

Olgugi, et töötusemäär on laes, ei soovi isegi varasemad kassapidajad enam samasse ametisse naasta, vaid istuvad pigem töötukassa järjekorras. Töö on monotoonne ega ole kuigi prestiižne. Pealegi palk on madal: ligikaudu 5000 kr kuus kätte, mis pole oluliselt rohkem kui Eesti miinimum brutopalk. Kui arvestada, et töötuna arvel olles tiksub iga kuu mitte millegi tegemise eest sisse enam-vähem sama palju, siis polegi ju põhjust tööle lipata.

Skandinaavias on töötukassa probleem hullemgi. Kui Eestis saab töötuhüvitist kuni 6 kuud, siis Soomes võib nö tööd otsida hea raha eest kuni 500 päeva ehk 16,5 kuud (Kela). Kas võtab see asi tõesti niikaua aega? Selle ajaga harjub inimene passiivse eluviisiga ja ei viitsigi enam uuesti tööle naasta.

Meie kui kliendid, kes soovivad peale tööpäeva kiiresti poest läbi lipsata, et kiiresti mõned toiduained osta, peame aga seisma järjekorras. (Mainimata ei saa jätta reede- ja laupäevaõhtused napilt enne kella 22 tekkivad alkoholijärjekorrad). Meie, kelle jaoks pole järjekorras seismine rahvuslik spordiala nagu see on nt rootslastele, on see vägagi tüütu. Probleemi saaks tegelikult lahendada iseteeninduskassadega, mis on Rootsis juba nii mitmeski poes kasutusele võetud ning on imepärane vahend tipptundide ajal kiireks shoppinguks. Paraku ei saa ilma probleemideta – nimelt on rootslased tunduvalt ausam rahvas kui eestimaalased. Automaati kasutades on lihtne mõned müügiartiklid jätta läbi löömata või odavamaid kaaluleti triipkoode kasutada. Pole ime, kui Eesti poed neid aparaate kasutusele ei soovi võtta, sest kontroll on tunduvalt väiksem. Niisiis, nokk kinni, saba lahti.

Kui kellelgi on säravaid ideid, andke tuld!

Kas näeksid meeleldi iseteeninduskassat tuleviku Eestis või eelistad tavapärast näost näkku rahamaksmist?

Üha enam kohtame poelettidel kaupluste oma kaubamärgiga tooteid. Inglise keeles nimetatakse seda „own label’iks“, mis tähendab, et poed ostavad sisse odavaid tooteid ja sildistavad need enda poeketi nimega, nii on sündinud Rimi piim, Selveri jäätis ja kõik need ülejäänud tooted, mis poodide riiuleid viimasel ajal üha enam kaunistavad. Kuhu see aga viia võib?

Poe omabrändi tooted on mõnevõrra odavamad teistest. Võtame näiteks piima. Rimi ostab piima samade talunike käest ehk piim on pärit samadelt lehmadelt nagu Tere või Alma piim. Milles seisneb aga konks, miks on Rimi piim odavam? Vastus on lihtne: Rimi ei pea tegelema reklaami ja turundusega, et oma kaupa müüa, vaid asetavad need lihtsalt oma poeletile ja inimesed ostavad, kuna see on odavam.

Kuhu võivad aga poodide omatooted viia? Kui inimesed hakkavad enam ostma poebrändide tooteid, suretab see tasahilju välja teised ettevõtted, olgu selleks siis antud juhul Tere või Alma, kuna neid enam ei osteta. Kui piim on sama, milleks siis maksta rohkem?

Näiteks Inglismaal kaunistavad peoriiuleid suuresti poekettide omabrändi tooted, mida on hunnikust kommisortidest vatitupsukeste ja tualettpaberini välja. Seal tegeleb sellega iga kauplusekett ja sellega on jõutud palju kaugemale kui Eestis, kuna peaaegu kõik on saada poodide omatootena, isegi riideid. Toitude hulgas hinnatakse Inglismaal küll enam kvaliteeti, kuna omabränd kujutab endast odavamat alternatiivi, mis on sageli vähem kvaliteetsem, kuid vähem olulisema kraami (nt vatitupsud) brändid suretavad nad välja, kuna neid ei osteta enam poodidesse sisse.

Juba võibki meedias lugeda, et toitude sortiment kauplustes hakkab vähenema. (Tarbija24) Ostujõu langus teeb oma töö. Inimesed otsivad odavamaid alternatiive, milleks on tihtipeale kaupluste omatooted. Nii nende sortiment üha laieneb ning haarab ka enam pinda lettidel. Ja lõpuks jõuamegi sinna, kus poed enam ei telli paljude teiste brändide tooteid, vaid ainult neid väheseid, mida enam ostetakse.

Tulin pooleks aastaks Rootsi vahetusüliõpilaseks. Olen siin juba ennegi olnud, tookord terve aasta. Elu on siin hea, tõeline heaoluühiskond, samas on siin palju piiranguid ja bürokraatiat. Siinkohal võrdlen Eesti ja Rootsi kaupluseid.

Poed on Rootsis mõnusad väikesed, ei kulu tohutult aega ühest nurgast teise minemiseks, nagu nt Prisma tohututel maalappidel. Kui tahad nt 1-2 asja osta, siis on väga tüütu ju suurde poodi minna ning ka aega kulub poole rohkem lihtsalt käimise ja otsimise peale. Rootsis asuvad toidupoed aga üpris tihedasti igal pool ja on ehitatud just elamupiirkondadesse, nii et hea jalutusteekonna kaugusel. Pealegi pole need mitte mingid tundmatu nimega pisikesed kallid poekesed nagu Eestis sellistel juhtudel, vaid tavalised tuntud kohalikud poeketid. Minul on pood nt otse elukoha kõrval. Tõesti, sellega võib ära harjuda! Näib, et Eesti mentaliteet on ikka suurelt kõike teha. (Ei tea, kas see on tingitud Nõukogude aja ruumide suuruse kohta käivatest karmidest reeglitest?) Siinkohal plusspunktid Rootsile.

Kui aus olla, siis on ikka uskumatu mõelda, kui palju kassasid on Eesti supermarketites: 12-14? Olles Rootsis veetnud vaid 2 nädalat, on seda numbrit juba raske uskuda. Ei tea, kas need on ka kunagi kõik korraga töötanud ja miks neid nii palju vaja oli? Oli nende paljusus planeerimisel ja ehitamisel tingitud areneva ühiskonna ja hiljem heade aegade suurushullustusest? Rootsis on väikeses poes enasmasti 2 kassat, suuremas natuke rohkem (nt 4), supermarketeid on suht vähe ja need asuvad äärelinnades. Pikad järjekorrad on enamasti garanteeritud, kui mitte külastada poodi tipptunnivälisel ajal, nt kl 22-23. Nimelt on minu kõrval asuv pood avatud kl 8.00 – 23.31 (minutipealt!). Aga rootslased ei tee pika järjekorra peale teist nägugi, vaid asuvad reipalt sappa. Milline põhjamaine kannatlikkus! Kust nad selle küll pärinud on? Mina kui eestlane pigem väldin tipptunde või ootan niikaua poes ringi vaadates, kuni järjekord lüheneb. Tarbija koha pealt järjekordade osas küll plusspunktid Eestile, kus tihtipeale kassapidaja lausa ootab ja igavleb.

Peale selle, avastasin ühes poes iseteeninduskassa. (Ilmselt on neid teisteski vähe suuremates poodides, aga ma pole veel jõudnud mujale kui ainult kolme poodi.) Uskumatu! Ehk siis kui kiire ja vähe asju, saab kiiresti asjad aetud. Tekib ainult küsimus, kas pole nii mitte imekerge varastada. Peale selle ei askeldata kassas müntidega käest-kätte, vaid selleks on mündiautomaat, kuhu asetad oma mündid ja see annab ka münte tagasi. Ilmselt jõuavad needki kunagi Eestisse, nagu kõik muu, on ju Rootsi ikka ja alati sammukese Eestist ees. Siinkohal Rootsi võit!

Huvitav on see, et soojasid toitusid Rootsi kauplustes üldsegi ei müüda (v.a. grillkana). Kuhu jäävad kõik soojad kartulid, vorstid, kotletid jm? Kõik on Eestis saada soojalt ja kohe söömiseks. Siin pole ollagi! Eestis on nii hea osta ja kohe pintslisse pista, odavalt söönuks saada. Siin aga võetakse pigem lõunaks kodus valmis tehtud toit tööle-kooli kaasa ja soojendatakse mikros või süüakse külmalt. Ja nii ongi! Taas kord plusspunktid Eestile.

Postkontoriga on Rootsis lugu õige huvitav. Nimelt need kaotati mõni aeg tagasi ära ja nüüd tegelevad sellega poed ja bensiinijaamad. Nii et kui paki saad, siis järgi lähed lähemasse kauplusesse või tanklasse. Tõeliselt mugav! Eestis teinekord ei teagi, kus postkontor asub ja otsi nii, et seda nägu, parasjagu ära peidetud ka. Peale selle on ka lahtuolekuajad hoopis pikemad kui oleks postkontoril. Suur plusspunkt Rootsile.

Alkohol – see on Rootsis omaette teema. Tavalised toidupoed ju alkoholi ei müü. Selleks on Systembolagetid ehk spetsiaalsed alkoholipoed. Uppsalas, mis on Rootsi suuruselt neljas linn, on ainult 4 alkoholipoodi. Kusjuures 2 neist on linnaservas ehk isegi peaaegu linnast väljas. Reede õhtul kl 15-16 vahel juhtusin olema kesklinna ühes kaubanduskeskuses, kus oli ka Systembolaget. Suu vajus lahti, kui seda järjekorda nägin. Seal oli 2 kassat ja mõlemas oma 12-15 inimest järjekorras. On rootslastel ikka viitsimist! Aga eks häda ajab ikka härja kaevu, ehk muud võimalust ju pole. Eestis on ikka lihtne elu, pudel poes näppu ja minek. Siin peab ikka vaeva nägema ja hingehinda maksma, on ju kehtestatud kõva aktsiis nii tubakale kui kangemale kraamile. Tavapoest saab osta vaid väga lahjat alkoholi, siidrit ja õlut, mis 2.25% või 3.5%. Seega isegi tavalise õlle hankimiseks peab ette võtma tiiru Systembolagetisse. Tarbija seisukohalt plusspunkt Eestile.

Seis on 3:3. Eks igaüks saab ise otsustada, mis on tähtsam, mis vähem tähtsam ehk kui suur või väike mõni pluss on, ning seejärel leida oma arvamus.

Öeldakse, et ära mine poodi tühja kõhuga, sest siis on tahtmine vaat et pool kauplust toidukraamist tühjaks osta. Aga tõsi ta on, täis kõhuga on poes palju lihtsam ringi liikuda, sest tühi kõht ei sega ratsionaalseid otsuseid vastu võtmast ning ka arve tuleb selle võrra väiksem. Kui nälg peaks näpistama, siis on tooteesitlused poes nagu rusikas silmaauku. Nii müüjale kui ostjale.

Suuremad toidupoed pakuvad tooteesitlustel tasuta maitsta kõiksugust kraami. Nädalavahetustel ja argipäeva õhtutel otse pärast tööpäeva lõppu kauplused lausa kubisevad tooteesitlustest. See on ka ideaalne aeg, inimestel on pärast tööd kõht tühi, lähevad maitsema ja näljasena tundub igasugune toit hea. Nii lendabki degusteeritav toit hoopis suurema tõenäosusega ostukorvi kui täis kõhuga.

Loomulikult on argipäeva õhtutel kl 17-19 vahel poodides ka oluliselt rohkem ostjaid. Seetõttu on ka huvilisi degustatsioonilaudade ümber rohkem. Kinnised eestlased juba kord on sellised, et ei lähe tühjalt seisva leti äärde, kus midagi pakutakse, pigem ikka kaarega ringi. Arvamus on ju, et seal tahetakse kohe midagi pähe määrida. Kui juba maitsed, siis oleks nagu kohustus osta. See-eest, kui inimesi on teisigi laua ümber, ju siis pakutakse midagi head, peab minema vaatama – tüüpiline inimloomus. Järjekord müüb! Seda enam, et teiste seas ei panda sind nii väga tähele ega loeta su suutäisi.

Üks prantslane on kirjutanud isegi raamatu, kuidas tasuta ära elada. Pool aastat ta tööl ei käinud ning sentigi toidule ei kulutanud, söömas käis ta hoopis poodides degusteerimistel. Nii on tooteesitlused praegusel vaesel ajal ka hea võimalus kõhtu täita.

Kaupluste ja kaubanduskeskuste siseruumides on suitsetamine keelatud. Viimase mahvi saab tõmmata vahetult enne poodidesse sukeldumist ning selleks kohaks on poe sissekäik, piir väliskeskkonna ehk värske õhu (kui nii võiks vaid öelda) ning siseruumide vahel. Ka kaupluste enda töötajad tulevad tihti poe sissekäigu ette päikese kätte suitsetama. Suitsetajate tarvis on mõningates kohtades hangitud isegi spetsiaalsed sigaretikustutajaga prügikastid – pisikese säravast metallist konide jaoks mõeldud mahutitega moodsad prügikastid.

Tore, et on mõeldud sellele, et kustutamata sigaretid tavalises prügikastis edasi ei tossaks, kuid kahjuks ei ole mõeldud sellele, et ka mitte suitsetajad on poe kliendid, kes ei soovi läbi suitsupilve ostlema minna. Seda enam, et paljudel on kaasas ka väikesed lapsed. Kas peavad nad siis kadunud Michael Jacksoni kombel lastele maskid ette panema (mitte küll sama eesmärgiga, kuid siiski,) et nad kahjulikku suitsu sisse ei hingaks? Või siis käskima lastel kiiresti hinge kinni hoides poodi sisse joosta? Passiivne suitsetamine on teadagi kahjulikum kui ise suits suus ringi käia.

Tubakaseaduse § 30 kohaselt on antud maa-ala valdajal õigus § 29-s nimetamata juhtudel otsustada enda äranägemise järgi ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamine või mitte lubamine. Seega saaks kaubanduskeskuse omanik kui maa-ala valdaja piirata kaubanduskeskuse sissekäigu ees suitsetamist, arvestades kõigi klientide huve ja nende liikumise vajadust, kuna sissekäik on koht, mida ei saa vältida.

Mis oleks, kui poe sisskäigu ees ilutseks silt „suitsetamine poe sissekäigu ees keelatud” või leebemal, soovituslikul viisil „palun ära suitseta poe sissekäigu ees”? Mitte-suitsetajad oleksid „sillas”, kuid suitsetajad saaksid taas kord tusatseda pärast pubides-baarides suitsetamise keelu kehtestamist. Kuid saaks suitsetada ju ka veidi poeuksest eemal, kus mitte-suitsetajad poleks vägisi sunnitud ebameeldivat tossu sisse hingama. Sigaretikustutajaga prügikastid tuleks asetada lihtsalt veidi sissepääsust eemale…