Tööandjate Keskliit on välja käinud manifesti ettepanekuga tõsta pensioniiga vähemalt 67. eluaastale (ERR). Arusaadav, et kuidagi tuleb vähese pealekasvu tingimustes maksumaksjaid leida , kuid lähenedes asjale töövõtja poolelt, on asi päris hull, kui töötama peab surmani välja.

Hetkel on õigus vanaduspensionile isikul, kes on saanud 63-aastaseks ja omab pensionistaaži vähemalt 15 aastat (Sotsiaalkindlustusamet). Kui varem said naised pensionile juba 60-aastaselt, siis nüüdseks on olukord võrdsustatud. Keskmine eluiga Eestis oli viimasel, 2009. aastal küll rekordiline: naistel 79,2 aastat, meestel 68,6 aastat ehk keskmiselt 74 aastat (ERR). Samas, uue ettepaneku jõustudes saab statistilise keskmise järgi Eesti mees pensionipõlve pidada kõigest 1,5 aastat. Milline tänu pikalt töötatud aastate eest!

Nõukogude ajal said naised pensionile 55-aastaselt, samas kui mehed 60-aastaselt. Tekib küsimus, miks said naised nii palju varem pensionile, samas kui nende keskmine eluiga on nagunii olnud pidevalt meeste omast ligi 10 aastat pikem.

Tegelikult pensionieelses eas paar vähem või rohkem tööl käidud aastat inimese eluiga oluliselt enam ei pikenda ega lühenda. Tähtis on kogu elu kui protsess, õigesti ja tervislikult elatud elu. Tõstes pensioniiga, peaks riiklikult midagi ette võtma ka inimeste eluolu parandamiseks ja eluea tõstmiseks.

Võrreldes eestlasi põhjanaabritega, rügavad siinsed inimesed palju enam. Siinkohal võib näitena tuua kasvõi fikatamise Rootsis, mis toimub raudselt vähemalt 2 korda tööpäeva jooksul, kl 10 ennelõunal ja kl 3 paiku pärastlõunal. See annab hea võimaluse aja maha võtmiseks ja kolleegidega kohvitassi ja küpsiste-saiakeste taga istudes lobisemiseks. Kahjuks Eesti versioon sellest on pigem suitsunurga vestluspausid. Fika on Rootsis ülioluline, vaat et rahvuslik sümbol. Pole haruldane, et isegi ülikooli õppejõud teeb loengus poolvägisi kl 10 ajal pausi, et saaks minna fikale, kuna neelud juba käivad. Lisaks sellele võtavad Rootsis kõik asjad aega, kuna ei töötata nii palju kui Eestis. Nii võib eestlasest kolleeg kannatamatult paar head päeva Rootsist ühte vastust oodata. Ka otsuste vastuvõtmine võtab seal aega. Eksamitöidki kontrollitakse oma paar nädalat. Öeldakse ju, et mida põhjapoolsem riik, seda flegmaatilisemad on inimesed. Samas ei saa ka eestlasi temperamentsemateks pidada, pigem kiiremini reageerivaks, mis tähendab, et nad näpistavad aega ka oma vaba aja arvelt, ehk töötavad ülegi, olles tööle väga pühendunud ja/või üritades rohkem raha teenida.

19. sajandil või kasvõi 20. sajandi alguses polnud suurem kunst elada 90. eluaastani. Eestis on sotsiaalne olukord see, mis tekitab stressi ja murrab eesti mehed tosinkond aastat rootsi meestest varem maha. Kui Rootsis pole mingisugust depressiooni 88,4% meestest, siis Eestis on lugu hoopis halvem, vastav näitaja on kõigest 64,5%, mis tähendab, et pea 40% Eesti meestest kannatab tugeva stressi või depressiooni all. (Õhtuleht)

Kokkuvõttes on Eesti mehe keskmine eluiga 2007. aasta seisuga Euroopa liidu madalaim, viies Eesti elukvaliteedi alla. Samal ajal elab Rootsi meessugu prognoosi kohaselt 78,1-aastaseks, mis on Euroopa Liidu kõrgeim. Jõukuse jaotumise koha pealt on Eesti üks suurema ebavõrdusega riike, kusjuures sotsiaalkulutused (13% SKT-st) on Eestis ligi kaks korda Euroopa Liidu keskmisest madalamad. (Ühiskondliku Leppe Sihtasutus)

Reaalselt lahkutakse töötturult Eestis keskmiselt 62,1-aastaselt ning Rootsis 63,8-aastaselt (Eesti Statistika). Järelikult saavad rootslased oma vanaduspõlve palju pikemalt ja samuti ka mõnusamalt nautida, avastades enda jaoks sageli reisimise.

Rootsis on ökoteema nii in kui in olla saab. Peaaegu kõike on saadaval kahes valikus: tavalised ja ökovariandid, mis mõnevõrra kallimad. Võib arvata, et pool või isegi enamus elanikkonnast tarbib täiesti veendunult ökotooteid, peale selle sorteerib viimne kui üks hoolikalt prügi. Kui Te arvate, et Eestis on ökoloogilisus pead tõstnud, siis võrreldes Rootsiga on olukord Eestis täielikult lapsekingades.

Piim, munad, puuviljad, juurviljad, lihatooted… kõike leidub kahes valikus, odavamad tavatooted ja kallimad ökotooted. Mind kui suhteliselt ökokauget inimest paneb imestama, mis paneb inimesi ökotoodete eest kallimat hinda maksma. Vastuseid kohalikelt sain järgnevaid: loomad on paremini koheldud, taimi pole kahjulike ainetega pritsitud, arengumaades on makstud inimestele õiglast palka jms. (Rootslased tunnevad uskumatut suurt vastutust arengumaade heaolu ees, telerist tuleb pidevalt, pea kogu aeg vastavaid uudiseid ja dokfilme.) Ülikoolis võeti mind isegi rajalt maha ja tehti uurimistööd, kas inimesed ostavad ökoloogilist piima või tavalist ja miks. Vastasin, et ei, tavalist, sest ökopiim on pea 2 SEKi kallim, pealegi välimuselt on pakendid täpselt ühesugused. Ei usu, et maitsel mingit vahet on. Eestis eksisteerib nii mitmeski mõttes ainult üks piim – vaieldamatult enamtarvitatav 2,5%-line tavaline piim (rasvavabad piimad on vähetuntud). Rootsimaal saab peale öko- ja tavapiima valida veel 3%-lise, 1.5%-lise, 0.5%-lise ja 0.1%-lise piima vahel. Valik missugune. Aga tootja on neil kõikidel sama, vastupidiselt Eestile. P.S. kilepiima polegi.

Prügisorteerimine on Rootsis juba ammusest ajast sisse juurdunud ehk pole majapidamist, kus seda ei teostataks. Aastake paar tagasi üritati ka Eestis seda kommet meeleheitlikult ja käsu korras juurutada, lubati isegi trahve, aga sinnapaika see asi jäigi. Käis kampaaniana üle Eestimaa… Ei saa öelda, et see kokkuvõttes väga edukas oleks olnud. Inimene on ikka oma harjumuse ori ja paraku laisk pealekauba. Paljud tänini prügi sorteerivad?

Rootsis on korterelamute vahel spetstiaalsed magnetkaardiga avatavad miljöö- ehk prügimajakesed. Rootslased võtavad asja täie tõsidusega ehk pesevad isegi kõik pakendid enne äraviskamist puhtaks. Tüüpiline eestlane mõtleb raudselt, et miks ta peaks vee eest veel peale maksma ning pealegi oma kallist aega kulutama. Siin aga loputatakse üle kõik piima- ja hapupiimapakid, konservikarbid jms ning jäetakse siis ilusasti kraanikausi servale kuivama, enne kui paberkottidesse visatakse. Viimaseid on nimelt toas terve hunnik ehk 6 tükki vastavalt kategooriatele: pehme paber (ajalehed), papp-kartong, plastik, konservid, klaastaara ja raha eest tagastatavad plastikpudelid. Eestis aga juhtub enamasti, et vaid paber-papp ja taara sorteeritakse eraldi, ülejäänud läheb kõik ühte prügikasti. Küsimust tekitab aga see, mis vahet sel on, et biojäätmed kogutakse eraldi, kui seda tehakse nagunii kilekoti sisse ja seotakse sõlm pärast peale. Kas prügilates tõesti avatakse need kilekotid? Ei taha uskuda.

Rootslaste ja eestlaste kombed ja söömisharjumused on üpris erinevad. Fika, leiva kallidus, sügavkülma olulisus jm, sellest saab lugeda järgnevalt.

Iga vähegi intelligentne inimene, kes Rootsist midagigi teab, peaks teadma ka, mis on fika. Võiks öelda, et see on Rootsit ja rootslasi kõige paremini iseloomustav sõna, kuna see hõlmab kogu rahvastikku, võiks isegi öelda, et see on osake kultuurist. Fika on igapäevane vaat et kohustuslik vahepala, mis koosneb kohvist, teest või mahlast ning küpsistest, koogist või võileivast. Näib, et fika on Rootsis kogu aeg, nagu fiesta, siesta ja manjana Hispaanias. Kui see parasjagu käimas pole, siis on vähemastu jutt, et “ska vi ta en fika?” ehk “kas teeme nüüd fika?” Fika on siin enamasti 3 korda päevas. Kl 10-11 aeg, pealelõunal kl 15 paiku ja õhtul u kl 20 aeg, arvestades seda, et lõuna on kl 12 ja õhtusöök enamasti kl 17. Õhtune fika koosneb enamasti võileibadest, et magama minnes ikka kõht tühi poleks.

Tegelikult on rootslased Euroopa kõige suuremad kohvisõbrad. Eks see seletab ka fika tähtsust nende elus. Aga Eestis pole mingit fikat ega sõnagi, mida võiks üks-üheselt tõlkida. Ei tehta ju Eestis tavaliselt kohvijoomisest nii suurt numbrit. Raske öelda isegi, kui palju eestlased kohvi joovad. Igatahes on tee viimastel aastatel kohvi populaarsust märgatavalt vähendanud. Aga minu arvates on kahju, et Eestis sellist fika traditsiooni pole. Ausalt, see saab armasaks, kui ära harjud. Pealegi, hea puhkepaus tööajal ning aeg lõõgastuseks.

Kõige kallim toiduaine, mis Rootsis eestlaste jaoks on, on leib. See maksab 18 – 30 SEKi ehk praeguse kursi kohaselt (mis on meie jaoks tunduvamalt meeldivamaks muutunud, s.o 1 SEK = 1.55 EEKi) 28 – 46 EEKi ühe leivapätsi eest (kuigi olen küll ainult viilutatud variante kohanud). Pole siis ime, et rootslased toidu kõrvale leiba ei söö! Leib ja sai on ikka fika pärusmaa. Olles rootslastel külas, tundsin esimestel toidukordadel lausa puudust, aga inimene harjub ju kõigega. Nüüd ei söö ma ka ise toitu valmistades leiba söögi kõrvale. Rootsis elades lihtsalt läheb kõik automaatselt Rootsi kommete järgi.

Rootslastel on väga palju toitu sügavkülmas. Ka leiva tavaline asukoht kodus on jääkapp. Kuigi Eestimaal pole ma kellelgi leiba sügavkülmas näinud ega hoia ka ise, siis siin rändasid leivad ka minul ilma pikemalt mõtlemata jääkappi – nagu täiesti normaalne nähe. Samamoodi tegutsesin ka Eestist kaasa võetud juustu ja singiga, kuna muidu oleksid nad lihtsalt realiseerimisaja ületanud ja halvaks läinud. Nüüd söön juba mitu nädalat vana leiba, mis on pärast rösteris ülessoojendamist otsekui ahjust tulnud. Isegi parem kui värske leib, kuna on omandanud mõnusa väheke krõbeda kooriku. Aga juustu pole ilmselt kõige targem sügavkülma panna, kuna viilutatud juustu viilud on nüüd üksteise küljes kinni ja noaga surkides on vaid pudi taga. Aga sink on omadega taas igati ok, mis sellest, et jääkapis vahepeal täiesti teist välimust omas. Rootslased hoiavad ka liha sügavkülmas, eriti siis, kui nad on selle mitte poest, vaid kuskilt mujalt saanud, nt põdraliha, (mida siin üllatavalt palju süüakse,) kellegi tuttava jahimehe käest.

Mulle näib, et rootslased tegelevad toiduvalmistamisega rohkem kui Eesti inimesed. Võib-olla sellepärast, et poodides valmistoitu ei müüda ja väljas söömine on kallis. Isegi hamburgerieine taldrikul maksab vähemalt 59 SEKi. Ka söömine näikse käivat konkreetstel kellaaegadel, Eestis sageli, kuidas juhtub. Eks see ole paljuski seotud ka sellega, et rootslastel on kõik alati korralikult planeeritud ja organiseeritud, Eestis aga eksisteerib kõiges palju enam spontaansust.

Tulin pooleks aastaks Rootsi vahetusüliõpilaseks. Olen siin juba ennegi olnud, tookord terve aasta. Elu on siin hea, tõeline heaoluühiskond, samas on siin palju piiranguid ja bürokraatiat. Siinkohal võrdlen Eesti ja Rootsi kaupluseid.

Poed on Rootsis mõnusad väikesed, ei kulu tohutult aega ühest nurgast teise minemiseks, nagu nt Prisma tohututel maalappidel. Kui tahad nt 1-2 asja osta, siis on väga tüütu ju suurde poodi minna ning ka aega kulub poole rohkem lihtsalt käimise ja otsimise peale. Rootsis asuvad toidupoed aga üpris tihedasti igal pool ja on ehitatud just elamupiirkondadesse, nii et hea jalutusteekonna kaugusel. Pealegi pole need mitte mingid tundmatu nimega pisikesed kallid poekesed nagu Eestis sellistel juhtudel, vaid tavalised tuntud kohalikud poeketid. Minul on pood nt otse elukoha kõrval. Tõesti, sellega võib ära harjuda! Näib, et Eesti mentaliteet on ikka suurelt kõike teha. (Ei tea, kas see on tingitud Nõukogude aja ruumide suuruse kohta käivatest karmidest reeglitest?) Siinkohal plusspunktid Rootsile.

Kui aus olla, siis on ikka uskumatu mõelda, kui palju kassasid on Eesti supermarketites: 12-14? Olles Rootsis veetnud vaid 2 nädalat, on seda numbrit juba raske uskuda. Ei tea, kas need on ka kunagi kõik korraga töötanud ja miks neid nii palju vaja oli? Oli nende paljusus planeerimisel ja ehitamisel tingitud areneva ühiskonna ja hiljem heade aegade suurushullustusest? Rootsis on väikeses poes enasmasti 2 kassat, suuremas natuke rohkem (nt 4), supermarketeid on suht vähe ja need asuvad äärelinnades. Pikad järjekorrad on enamasti garanteeritud, kui mitte külastada poodi tipptunnivälisel ajal, nt kl 22-23. Nimelt on minu kõrval asuv pood avatud kl 8.00 – 23.31 (minutipealt!). Aga rootslased ei tee pika järjekorra peale teist nägugi, vaid asuvad reipalt sappa. Milline põhjamaine kannatlikkus! Kust nad selle küll pärinud on? Mina kui eestlane pigem väldin tipptunde või ootan niikaua poes ringi vaadates, kuni järjekord lüheneb. Tarbija koha pealt järjekordade osas küll plusspunktid Eestile, kus tihtipeale kassapidaja lausa ootab ja igavleb.

Peale selle, avastasin ühes poes iseteeninduskassa. (Ilmselt on neid teisteski vähe suuremates poodides, aga ma pole veel jõudnud mujale kui ainult kolme poodi.) Uskumatu! Ehk siis kui kiire ja vähe asju, saab kiiresti asjad aetud. Tekib ainult küsimus, kas pole nii mitte imekerge varastada. Peale selle ei askeldata kassas müntidega käest-kätte, vaid selleks on mündiautomaat, kuhu asetad oma mündid ja see annab ka münte tagasi. Ilmselt jõuavad needki kunagi Eestisse, nagu kõik muu, on ju Rootsi ikka ja alati sammukese Eestist ees. Siinkohal Rootsi võit!

Huvitav on see, et soojasid toitusid Rootsi kauplustes üldsegi ei müüda (v.a. grillkana). Kuhu jäävad kõik soojad kartulid, vorstid, kotletid jm? Kõik on Eestis saada soojalt ja kohe söömiseks. Siin pole ollagi! Eestis on nii hea osta ja kohe pintslisse pista, odavalt söönuks saada. Siin aga võetakse pigem lõunaks kodus valmis tehtud toit tööle-kooli kaasa ja soojendatakse mikros või süüakse külmalt. Ja nii ongi! Taas kord plusspunktid Eestile.

Postkontoriga on Rootsis lugu õige huvitav. Nimelt need kaotati mõni aeg tagasi ära ja nüüd tegelevad sellega poed ja bensiinijaamad. Nii et kui paki saad, siis järgi lähed lähemasse kauplusesse või tanklasse. Tõeliselt mugav! Eestis teinekord ei teagi, kus postkontor asub ja otsi nii, et seda nägu, parasjagu ära peidetud ka. Peale selle on ka lahtuolekuajad hoopis pikemad kui oleks postkontoril. Suur plusspunkt Rootsile.

Alkohol – see on Rootsis omaette teema. Tavalised toidupoed ju alkoholi ei müü. Selleks on Systembolagetid ehk spetsiaalsed alkoholipoed. Uppsalas, mis on Rootsi suuruselt neljas linn, on ainult 4 alkoholipoodi. Kusjuures 2 neist on linnaservas ehk isegi peaaegu linnast väljas. Reede õhtul kl 15-16 vahel juhtusin olema kesklinna ühes kaubanduskeskuses, kus oli ka Systembolaget. Suu vajus lahti, kui seda järjekorda nägin. Seal oli 2 kassat ja mõlemas oma 12-15 inimest järjekorras. On rootslastel ikka viitsimist! Aga eks häda ajab ikka härja kaevu, ehk muud võimalust ju pole. Eestis on ikka lihtne elu, pudel poes näppu ja minek. Siin peab ikka vaeva nägema ja hingehinda maksma, on ju kehtestatud kõva aktsiis nii tubakale kui kangemale kraamile. Tavapoest saab osta vaid väga lahjat alkoholi, siidrit ja õlut, mis 2.25% või 3.5%. Seega isegi tavalise õlle hankimiseks peab ette võtma tiiru Systembolagetisse. Tarbija seisukohalt plusspunkt Eestile.

Seis on 3:3. Eks igaüks saab ise otsustada, mis on tähtsam, mis vähem tähtsam ehk kui suur või väike mõni pluss on, ning seejärel leida oma arvamus.

Veel 80-ndatel oli kilekott tõeline aksessuaar. Ja seda muidugi eriti välismaine! Kilekotti hoiti hoole ja armastusega, lapiti katkisi kohti ja kanti kuid, kuni ta tõesti hingusele läks. Mis on sellest kultuurist alles? Mitte midagi. Nüüd on need enamasti ühekordseks kasutuseks ning nende saatuseks on saada prügikotiks. Ning seejärel killerkotiks.

Rootsis koolikotte ei eksisteeri. Isegi põhikoolis mitte. Seal on koolikapid, kus oma õppematerjale hoitakse. Vahest, kui kodus õppida antakse, võetakse vajalikud vihikud-õpikud kilekotiga kaasa. Jah, tõesti, sellises heaoluühiskonnas käivad lapsed kilekotiga koolis (olgu selleks siis H&M, Ginatricot, Lindex, Stadium, Åhlens vms). Eestis ei tuleks keegi ilmselt selle pealegi, et kilekotiga koolis käia (see tuleneb kindlasti ka asjaolust, et Eesti lapsed peavad kogu oma õppematerjale päevast päeva kooli ja kodu vahet tassima ning selle raskuse all kilekott ammugi katkeks) või siis niisama vabal ajal asjade tassimiseks kasutada. Pigem eksisteerib suhtumine, et kilekott on asotsiaalide pärusmaa (nagu me neid tihti näeme, vanad ja koledad kilekotid taarat pungil täis).

Kumb oleks parem: kas tasuta või tasuline kilekott? Klientide arvamus on siililegi selge – tasuta loomulikult! Trend näikse aga liikuvat vastupidises suunas. Paar aastat tagasi sai erinevatest poodidest palju suurema tõenäosusega kilekoti ostuga kaasa. Nüüd maksab kilekott isegi raamatupoes (Rahva Raamat). Ei tea, kas üritatakse seeläbi kukrut hoida või on põhjused esteetilisemad – keskkond ja vähem tarbimist. Tasuta ju ikka võtaks, aga kui asjal on hind, siis enne mõtled ja võtad, kui ilma ei saa.

Mis toimub aga välismaal? Nt USAs, kus teadagi suur tarbimiskultuur, ja ka Inglismaal seisavad kassades spetsiaalsed kaubapakkijad, kes ostetud kraami otse kilekotti laovad. Kilekotid on tasuta, ehkki tegelikult kotikese hind varjatud kujul arvele lisatakse (see peitub juba kauba hinnas).

Balti Filmi- ja Meediakooli reklaamiteooria ja tarbijakäitumise õppejõud sakslane Rüdiger Theilmanni teooria kohaselt saaksime me Eestis kilekotte toidupoodides tasuta, kui me poleks neid nõus ostma. Põhjus seisneb selles, et poeketi logoga kilekott on puhas reklaam, mis piltlikult öeldes kõnnib tänaval ringi. Aga kuna meie maksame poele reklaami tegemise eest meeleldi 1.50, ei näe poed probleemi selle eest raha küsida.

Teise nurga alt vaadates, keskkonna jaoks on tasuline kilekott kindlasti etem. Ehk peaks isegi hinda kergitama sellest vaatevinklit vaadates. See on ju hea strateegia tarbimise vähendamiseks, nagu aktsiis alkoholile ja tubakale. (Tänu „killerkoti” kampaaniale teame ju nüüd hästi, et kilekoti lagunemine võtab looduses 1000 aastat ja loomad-linnud heidavad neid süües hinge.) Kui saaksime kilekoti toidupoes tasuta, kasutaksime neid kindlasti rohkem ja hooletumalt.