Öeldakse, et oled see, mida sööd. Sealjuures ei mängi rolli vaid toit ise, vaid ka see, kuidas sa seda valmistad. On kasulik süüa toitu toorelt, kuid siiski ei saa üle ega ümber – teatud koguse söögist peame siiski küpsetama. Mikrolaineahjus toidu küpsetamine muudab toidu keemilist struktuuri ja vähendab olulisel määral toiteväärtust.

Mikrolained on elektromagnetlainete üks vorm ja selle sagedus on 2450 MHz ehk 2,4 GHz. Kui tavalisel kuumutamisel toimub soojenemine väljastpoolt sissepoole, siis mikrolaineahjus hakkavad vett sisaldavad molekulid liikuma väga kiiresti – miljoneid kordi sekundis – ning molekulaarsel hõõrdumisel soojeneb üles kogu toit. Kuna toidu kõik osad ei sisalda ühtmoodi vett, on tulemuseks ebaühtlane soojenemine. Oleme ilmselt kõik kogenud, et moos läheb piruka sees kõrvetavalt kuumaks, samal ajal kui pirukas ise on alles leige. Eriti ohtlik on beebipudelite soojendamine mikrouunis, kuna lapsed võivad nii oma suu ja neelu ära kõrvetada. Sealjuures, kui vett sisaldavad molekulid toidus puuduksid, jääks toit külmaks.

Erinevates katsetes on ilmnenud, et brokkoli kaotas mikrolaineahjus küpsetamisel 97% oma kasulikest antioksüdantidest, samal ajal kui aurutamisel läks kaotsi vaid 11%. Spargelkapsa puhul ilmnes C-vitamiini sisalduse vähenemine. Küüslaugu 60-sekundilisel kuumutamisel mikrouunis kadus vähivastase koostisosa alliini toime, piima 6-minutilisel kuumutamisel aga hävines vitamiin B12. Mikrolaineahi võib hävitada ka rinnapiimas olevad haigustega võitlevad toimeained, mis beebit kaitsevad – ilmnes, et mikrouun kaotas rinnapiimast kuumutamisel aktiivsed lüsosüümid ja antikehad ning soodustas potentsiaalsete patogeensete bakterite kasvu. Vitamiinide sisaldus toidus väheneb ja teatud aminohapped muutuvad teistsugusteks, bioloogiliselt mitteaktiivseteks aineteks. Mõned muutunud aminohapped on sealjuures kahjulikud närvisüsteemile ja neerudele.

Ka toiduainete plastikust ja paberist pakendid võivad toidu sisse lekitada kantserogeenseid ühendeid, isegi tüüpiliste mikrouunis soojendatavate toiduainete puhul nagu pizzad ja popkornid. Kõrge rasvasisaldusega toiduainete soojendamisel uunis plastikümbrises tekib dioksiine, tuntuid kantserogeene ja teisi toksiine, mis satuvad söödava toidu sisse.

Mikrolaineahi muudab ja deformeerib toiduainete molekule. Enne vereülekannet veri soojendatakse. 1991. aastal tehti vereülekanne ühele naisele, enne mida veri soojendati üles mikrolaineahjus. Selle tagajärjel naine suri, mis tõi kaasa laialt kajastatud kohtuprotsessi. Nüüd me vähemalt teame, et mikrolaineahi kahjustab vere koostisosi.

Ka läbi mikrolaineahju klaasi lekib teatud hulgal mikrolaineid. Uuemate ahjude puhul on selle tase viidud minimaalseks. Sõltumatu mittetulundusühing Powerwatch sõnab, et isegi kui mikrouun on töökorras, on mikrolained köögis märgatavalt suuremad lähedal asuva mobiiltelefoni baasjaamade kiirgusest. Lisaks sellele, vastu seina asetatud mikrolaineahi kiirgab ka läbib seina teise tuppa. Mikorlaineahju tuleks kontrollida vähemalt kord aastas, kuna mikrolaine emissioon võib muutuda ka ahju tavapärasel kasutamisel. Võib osta ka vastava vahendi, millega saab kiirgustaset kodus määrata. Kui mikrolaineahju uks ei sulgu korralikult ei tohiks seda enam kasutada. Üleüldiselt tasub töötavast mikrouunist eemale hoida.

Mikrolaineahi võeti esmakordselt kasutusele natside poolt Teises maailmasõjas. Pärast põhjalikke uuringuid olid mikrolaineahjud Venemaal 1976. aastast kuni Perestroikani keelatud. USA-s on mikrolaineahi tänapäeval kodus olemas 90% leibkondadest.

Kaubanduskeskustes manipuleeritakse klientidega lisaks teistele mõjutusvahenditele ka muusikavaliku kaudu. Eestis on see uus teema, maailmas aga tuntum ostmist soodustav vahend. Muusika mõjutab alateadlikult ligi kolmveerandit tarbijaist.

Muusika mõjutab inimese ostukäitumist. Millist muusikat mis puhul kasutatakse? Suurte kampaaniate ja ostumöllude ajal mängitakse poodides elavat diskomuusikat, mis paneb ka kauplust väisavad inimesed kiiremini liikuma ja kergemini otsuseid tegema. Iga kaup vajab erisugust muusikavalikut.

Klassikaline muusika paneb meid ostma kallihinnalisemat ja eksklusiivsemat kaupa. Nimelt selgus ühes uuringus, et klassikalise taustamuusikaga restoranides tellisid külastajad kallemaid veine ja magustoite kui popmuusikat mängivates toitlustuskohtades. Klassikalise muusikaga on aga häda selles, et teenindajad ei suuda päev läbi nii rasket muusikat kuulata. Ka pidevalt mängitav jõulumuusika võib pühade ajal klienditeenindajatele muutuda üsna talumatuks.

Samuti saab muusikavalikuga muuta külastajate kontingenti. Nimelt võeti Kopenhaageni rongijaamas, mis oli kujunenud tavapäraseks asotsiaalide puhke- ja soojenduskohaks, mängima klassikalist muusikat. Õige pea oli plats asotsiaalidest tühi – selline muusika ei haakunud kuidagi nende sotsiaalse staatusega ja peletas nad sealt eemale.

Rokk ja rock’n’roll sobib hästi noorterõivaste kauplustesse, kus muusika on esiplaanil, mitte taustaks. Kõlarid on paigutatud uste juurde ja juba muusikavalikuga selekteeritakse välja potentsiaalsed kliendid.

Ka muusika tugevus mängib olulist rolli. Veidi valjemalt mängiv muusika tõmbab inimeste tähelepanu ja nad hakkavad automaatselt muusika suunas liikuma. Liiga vali heli tekitab aga stressi ja peletab inimese poest eemale. Seetõttu on ostukeskustes hoolikalt läbi mõeldud nii muusikavalik, kõlarite arv, asukoht kui ka helitugevus.

Muusika tempo mõjutab aga meie liikumiskiirust kaupluses. Aeglane muusika pikendab kliendi poes või ostukeskuses viibimise aega – inimesed valivad kaupa rahulikult ja jäävad hiljem kodus ostudega rohkem rahule. Teatud olukorras on aga vaja tarbija liikumistempot tõsta, näiteks vahetult enne kaupluse sulgemist. Nii võiks 15 minutit enne sulgemist mängida kiirema tempoga muusikat. Åhlensi kaubamajas lõpetab iga tööpäeva sama, tempokas muusikapala, mis on püsiklientidele juba tuttavaks saanud.

Reklaamklipid lastakse siseraadios eetrisse iga 15 minuti tagant, kampaaniate ajal tipptundidel sagedamini, rahulikumal ajal harvem.

Olles teadlik, kuidas meid kui tarbijaid mõjutatakse, on huvitav minna poodi ja reaalset olukorda hinnata. Lisaks on lihtsam lasta manipulatsioonil mitte sündida, hoida meel kaine, vältimaks uisapäisa tehtud oste, mida hiljem kahetseme.

Millist piimapakki Sina eelistad? Eestis saab valida tetra- ja kilepakendi vahel, samas kui Ameerikas seisneb küsimus hoopis tetrapakki ja plastpudelisse villitud piima vahel. Nõukogude ajal kasutati Eestis hoopiski klaaspudeleid. On hea küsimus, milline variat on loodussõbralikem.

Eesti inimene on enamjaolt kilepiima inimene, samas kui Ameerikas seda üldse ei tuntagi. Suurbritannias hakkas piimatootja Waitrose müüma kilepiima kui ökosõbralikku toodet, väites, et nii kulub 75% vähem plastmassi võrreldes plastpudeliga ning on samuti odavam. Paraku kuulus toode läbikukkumisele, kuna tarbijad eelistasid siiski mugavamat plastpudelipiima.

Pean mainima, et kilepiima tarvitatakse väga erinevaid, isegi hämmastavaid mooduseid pidi. Ühed panevad kilepiima spetsiaalse plastikust kannu sisse, teised valavad ümber klaaskannu, kolmandad – see kõige hämmastav viis – nemad asetavad kilepiima lahtiselt külmikuukse riiulile. Milline julgustükk, ütleksin ma.

Kilepiima plussiks on tema odavus (ligi 2 kr odavam võrreldes tetrapakipiimaga), mis suuremal tarbimisel teeb kokku märkimisväärse summa. Peale selle võtab kilepakend prügikastis kordades vähem ruumi. Samas on raske öelda, kumb neist on loodussõbralikum. Võib ju mõelda, et tetrapakend on küll pealtnäha paber, aga siiski seestpoolt kiletatud, rääkimata moodsast plastikkorgist.

Peeter Eek, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja, selgitab Grotezole, kuidas tetrapaki ümbertöötlemine toimib: „Komposiitpakendi (ehk tetrapaki) ringlussevõtt toimub üsna standardselt muu kartongiga – st see purustakse, seejärel leotatakse tugeva segamisega kuumas vees, kuni tselluloososa kilest täielikult eraldub, tselluloosi osa läheb süsteemist edasi vedelas faasis, kile jms võõrised sõelutakse välja. Kuna joogikartongides kasutatakse vaid otse puidust toodetud tselluloosi, siis on tegemis n.ö. pika kiuga, mis on ringlussevõtul veel väga väärtuslik. Küsimus on selles, et tselluloosikiud muutub korduval ringlussevõtul pidevalt lühemaks, kuni sellest toodetav mass (paber, kartong) enam õieti koos ei seisa või siis sobibki vaid pehmeks paberiks (tualettpbar, käterätt), mis enam materjalina ringlussevõttu tagasi ei tule.” Keskmiseks ringlussevõtukordade arvuks antakse 6-7, millele järgneb paratamatult põletamine, komposteerimine või (meil siiani) ka ladestamine.

Peeter Eek sõnab veel, et siiski ei tegele mitte kõik paberi ringlussevõtu tehased tehnoloogiliselt komposiitpakenditega, kuna see vajab lisainvesteeringuid, võrreldes tavalise kartongiga. Seepärast peab nende käitlemise eest üldiselt peale maksma, mistõttu ka Eesti
pakendiorganisatsioonid sellega väga tegeleda ei soovi.

Jäätmete taaskasutamise osatähtsus kogu jäätmetekkes peab 2005. aasta baastasemelt tõusma klaasi puhul 53%-ilt 60%-ni, plastiku puhul 36%-ilt 40%-ni ja paberi puhul 45%-ilt 50%-ni. Alates 2003. aastast taaskasutusse jõudvate pakendijäätmete kogused on kasvanud hüppeliselt. Kui 2001. aastal jõudis taaskasutusse 12% kogu aasta jooksul hinnanguliselt tekkinud pakendijäätmetest, siis 2006. aastal juba 50%. (Keskkonnainfo). See oli loogiliseks vastukaaluks faktile, et ajavahemikul 2001-2007 on pakendijäätmete tekkekogus suurenenud 46%, jõudes 2007. aastal ligikaudu 162 tuhande tonnini aastas. (Keskkonnainfo)

Eelnevast järeldub, et klaasi töödeldakse ümber rohkem kui pakendijäätmeid. Võib arvata, et klaaspudelites piim, nagu eksisteeris nõukogude ajal, oleks siiski kõige loodussõbralikum piimapakend, kuna klaasi tooraine pärineb loodusest, plastiku näol on aga tegu keemiatootega, lisaks on seda teostatud ka oluliselt kauem kui pakendijäätmete ümbertöötlemist. Muidugi on piimapudelit poest koju kanda ka raskem, kuna klaas kaalub rohkem. Aga võimalus ökosõpradele võiks ju olla. Samuti oleks see ka omamoodi retrohõnguline turundusviis.

Teadlased avastasid 30 000 ameeriklase toitumisharjumusi uurides, et mida vaesem on inimene, seda enam magusat ta sööb. Põhjus on lihtne: inimene peletab (rahapuudusest tulenevat) stressi magusaga, kuna suhkur alandab stressihormoonide taset. Kuidas magusaisu aga ohjeldada?

Suhkrust võib tekkida samasugune sõltuvus nagu alkoholist, tubakast ja narkootikumidest. USA teadlased tegid mitu aastat kestnud katse rottidega, kellele anti maiustusi, ning kui suhkur ratsioonist eemaldati, muutusid nad rahutuks. Rottidel oli tekkinud vastupandamatu kirg suhkru järele ja selle puudumine vallandas võõrutusnähud, mis on omandatud sõltuvuse tunnuseks. Ja et sellest veel vähe pole, mida suhkrulembelisem oli rott, seda suurema tõenäosusega hakkas ta tarvitama alkoholi, samuti tundsid nad ümbruse vastu aina vähem huvi. Siit järeldus: suhkur avaldab ajule pikaajalist mõju, suurendades rahuloluhormooni eraldumist. Lisaks sellele mõjub suhkur kerge narkootikumina, millega liialdamine ärgitab edaspidi otsima tugevamaid uimasteid.

Hea viis magusaisuga võitlemiseks on riputada seinale või külmikule šokolaaditordi viil või mingi muu kaloraažikas maiustus. Nimelt Hollandi teadlaste korraldatud eksperimendis näidati 54 naisest pooltele fotot isuäratavast šokolaaditordi viilust, teisele poolele aga ilusat lillepilti. Pärast seda anti neile valida tüki šokolaaditordi ja kaerahelbeküpsise vahel. Neist, kellele oli eelnevalt näidatud šokolaaditordi pilti, valisid paljud tervislikuma kaeraküpsise. Keelatud vilja vaatamine paneb inimese magusakiusatusega võitlema ning rohkem oma figuurile mõtlema. Seega aitab isuäratava maiustuse pildi külmikule riputamine kaasa kehakaalu alandadamisele.

Allikas:
Magusaisu pahupool // Tervendaja – märts 2010 – lk 0.

Tööandjate Keskliit on välja käinud manifesti ettepanekuga tõsta pensioniiga vähemalt 67. eluaastale (ERR). Arusaadav, et kuidagi tuleb vähese pealekasvu tingimustes maksumaksjaid leida , kuid lähenedes asjale töövõtja poolelt, on asi päris hull, kui töötama peab surmani välja.

Hetkel on õigus vanaduspensionile isikul, kes on saanud 63-aastaseks ja omab pensionistaaži vähemalt 15 aastat (Sotsiaalkindlustusamet). Kui varem said naised pensionile juba 60-aastaselt, siis nüüdseks on olukord võrdsustatud. Keskmine eluiga Eestis oli viimasel, 2009. aastal küll rekordiline: naistel 79,2 aastat, meestel 68,6 aastat ehk keskmiselt 74 aastat (ERR). Samas, uue ettepaneku jõustudes saab statistilise keskmise järgi Eesti mees pensionipõlve pidada kõigest 1,5 aastat. Milline tänu pikalt töötatud aastate eest!

Nõukogude ajal said naised pensionile 55-aastaselt, samas kui mehed 60-aastaselt. Tekib küsimus, miks said naised nii palju varem pensionile, samas kui nende keskmine eluiga on nagunii olnud pidevalt meeste omast ligi 10 aastat pikem.

Tegelikult pensionieelses eas paar vähem või rohkem tööl käidud aastat inimese eluiga oluliselt enam ei pikenda ega lühenda. Tähtis on kogu elu kui protsess, õigesti ja tervislikult elatud elu. Tõstes pensioniiga, peaks riiklikult midagi ette võtma ka inimeste eluolu parandamiseks ja eluea tõstmiseks.

Võrreldes eestlasi põhjanaabritega, rügavad siinsed inimesed palju enam. Siinkohal võib näitena tuua kasvõi fikatamise Rootsis, mis toimub raudselt vähemalt 2 korda tööpäeva jooksul, kl 10 ennelõunal ja kl 3 paiku pärastlõunal. See annab hea võimaluse aja maha võtmiseks ja kolleegidega kohvitassi ja küpsiste-saiakeste taga istudes lobisemiseks. Kahjuks Eesti versioon sellest on pigem suitsunurga vestluspausid. Fika on Rootsis ülioluline, vaat et rahvuslik sümbol. Pole haruldane, et isegi ülikooli õppejõud teeb loengus poolvägisi kl 10 ajal pausi, et saaks minna fikale, kuna neelud juba käivad. Lisaks sellele võtavad Rootsis kõik asjad aega, kuna ei töötata nii palju kui Eestis. Nii võib eestlasest kolleeg kannatamatult paar head päeva Rootsist ühte vastust oodata. Ka otsuste vastuvõtmine võtab seal aega. Eksamitöidki kontrollitakse oma paar nädalat. Öeldakse ju, et mida põhjapoolsem riik, seda flegmaatilisemad on inimesed. Samas ei saa ka eestlasi temperamentsemateks pidada, pigem kiiremini reageerivaks, mis tähendab, et nad näpistavad aega ka oma vaba aja arvelt, ehk töötavad ülegi, olles tööle väga pühendunud ja/või üritades rohkem raha teenida.

19. sajandil või kasvõi 20. sajandi alguses polnud suurem kunst elada 90. eluaastani. Eestis on sotsiaalne olukord see, mis tekitab stressi ja murrab eesti mehed tosinkond aastat rootsi meestest varem maha. Kui Rootsis pole mingisugust depressiooni 88,4% meestest, siis Eestis on lugu hoopis halvem, vastav näitaja on kõigest 64,5%, mis tähendab, et pea 40% Eesti meestest kannatab tugeva stressi või depressiooni all. (Õhtuleht)

Kokkuvõttes on Eesti mehe keskmine eluiga 2007. aasta seisuga Euroopa liidu madalaim, viies Eesti elukvaliteedi alla. Samal ajal elab Rootsi meessugu prognoosi kohaselt 78,1-aastaseks, mis on Euroopa Liidu kõrgeim. Jõukuse jaotumise koha pealt on Eesti üks suurema ebavõrdusega riike, kusjuures sotsiaalkulutused (13% SKT-st) on Eestis ligi kaks korda Euroopa Liidu keskmisest madalamad. (Ühiskondliku Leppe Sihtasutus)

Reaalselt lahkutakse töötturult Eestis keskmiselt 62,1-aastaselt ning Rootsis 63,8-aastaselt (Eesti Statistika). Järelikult saavad rootslased oma vanaduspõlve palju pikemalt ja samuti ka mõnusamalt nautida, avastades enda jaoks sageli reisimise.